Loovtöö on uurimuslik või praktiline töö, kus valitakse huvitav teema, analüüsitakse seda ning tehakse järeldusi. Korrektsuse tagamiseks tuleb järgida kindlat struktuuri ja vormistusreegleid.
Loovtöö koosneb järgmistest osadest:
Tiitellehel peavad olema järgmised andmed:
MS Wordi nipp: Võid kasutada Office 365 Wordi mallipanka (otsi „title page“ või „cover page“) ning kohandada seda oma andmetega.
Sisukord kajastab töö peatükke ja lehekülgede numbreid.
Sissejuhatuses vasta järgmistele küsimustele:
Soovitus: Sissejuhatuse lõpus võid tänada ka neid inimesi, kes Sind töö koostamisel aitasid (nt pereliikmed, sõbrad, õpetaja).
Põhiosas toimub teema põhjalik analüüs ja järelduste tegemine:
Soovitus: Ära lihtsalt kopeeri teiste mõtteid – lisa ka oma analüüs ja arvamus. Tutvu algallikatega ja tee oma järeldused.
Kokkuvõte on töö lõppjäreldus ja see peaks vastama sissejuhatuses esitatud uurimisküsimustele. Küsi endalt:
Kõik töös viidatud materjalid tuleb korrektselt esitada:
Näidis allikate vormistamisest:
Raamat
Vahtra, L. (1994). Eesti kultuuri ajalugu. Tallinn: Jaan Tõnissoni Instituut.
Teadusartikkel
Raudla, H. (2019, 8. märts). Millest sõltub koolide digipädevus? Õpetajate Leht. Link
Teaduslik veebiallikas
Mets, K. (2022). Küberkaitse arengud Eestis. Tartu Ülikooli Raamatukogu.
Kui viitad kellegi teise mõttele, tuleb viide lisada:
“Alates 2016. aastast lisandus gümnaasiumiastme olümpiaad neljas kategoorias.”
(Meristo ja Clavel, 2024, lk 11).
Soovitus: Väldi pikki tsitaate – parem on mõte oma sõnadega ümber jutustada ja lisada korrektne viide.
Kui töös on tabeleid ja jooniseid, peavad need olema nummerdatud ja pealkirjastatud.
| Etapp | II kooliastme klassikomplektid | III kooliastme klassikomplektid |
|---|---|---|
| I etapp | 5 | 4 |
| II etapp | 7 | 9 |
| III etapp | 7 | 6 |
Tsitaat on teise teksti (ka joonise, graafiku, tabeli vm) täpne edasiandmine. Tähtis on mitte unustada jutumärke ja olla teksti ümberkirjutamisel väga täpne. Selleks on vaid üks tee: range enesekontroll. Tasub järgida kolme reeglit, mis aitavad vältida
tsitaadi muutumist plagiaadiks:
1. Pane tsitaat väljakirjutamisel kohe jutumärkidesse ning lisa allikas
ja autorinimi (tsitaati viidatakse alati koos leheküljenumbriga).
2. Tsitaate oma tekstis teise kohta viies jälgi hoolega, et ka jutumärgid,
autori nimi ja allikas tuleksid alati koos tsitaadiga kaasa.
3. Oma lõpptekstis kontrolli kõik laenatud osad hoolega uuesti üle:
kas jutumärgid, autori nimi ja allikas on kohal ja korrektsed.
Referaat on refereerija tehtud tihendatud ja oma sõnadega esitatud kokkuvõte algallikast. Tihendatud tähendab, et referaat peab olema lühem kui algtekst. Täpseid piire ei ole, aga 50% originaali mahust võiks olla lähteorientiiriks. Oma sõnadega tähendab ennekõike seda, et refereerija sõnastab algteksti oma lausetega ümber, mitte ei piirdu ainult pisimuudatustega. Alles peavad muidugi jääma terminid ja muud sisu täpseks edastamiseks vajalikud sõnad. Millised on pisimuudatused, millega piirdumine viib plagiaadini? Nende lõplikku loendit pole olemas, siin on mõned olulised variandid:
– on asendatud vaid mõned grammatilised vormid paralleelvormidega
(raamatutes > raamatuis),
– on asendatud vaid mõned sõnad sünonüümidega (nt öeldised või
sidesõnad),
– on jäetud üksnes mõned sõnad või väheolulised lauseosad välja,
– on muudetud ainult sõnajärge lausetes või lausete järjekorda,
– on üksnes liigendatud laused teisiti (nt pandud kaks lauset kokku
üheks koos mõne väljajätte ja muudatusega).
Näide
Kuidas sõnastada oma sõnadega ja lühidalt ümber algallikas? Selleks tasub järgida seitset põhimõtet.
1. Loe tekst kõigepealt tervikuna ja mõttega läbi, ära hakka kohe referaati kirjutama.
2. Märgi endale vajalikud mõtted üles märksõnadena või fraasidena. Ära kasuta täislauseid, mis viivad kergesti originaali kopeerimiseni. Märgi täpselt üles terminid ja kesksed märksõnad.
3. Sõnasta oma sõnadega ja oma lausetega kokkuvõte. Ära vaata sel ajal originaalteksti, kasuta ainult oma mälu ja märkmeid.
4. Kontrolli referaat üle. Kas referaat annab allika mõtted korrektselt edasi? Kas pole teksti juhuslikult sattunud originaali lausete koopiaid?
5. Märgi üles autori ja allika andmed ning pane referaadi juurde.
6. Referaati oma tekstis teise kohta viies jälgi hoolega, et autori nimi ja laenu allikas oleks alati kaasas.
7. Oma lõpptekstis kontrolli tekst hoolega uuesti üle: kas iga referaadi juures on autori nimi ja allikas.
Lisada tuleb veel see, et üldiselt tuleks kasutada allikatena originaaltöid. Aga mõnikord on siiski vaja kasutada teiste tehtud kokkuvõtteid, õpikuid, käsiraamatuid, tõlkeid jms. Sel juhul on oluline reegel: alati tuleb viidata tegelikult kasutatud ehk loetud allikale ja kommentaaris öelda, et tegu on kaudviitega (viidatud XX kaudu).
Igast reeglist on erandid. Üheks erandiks on üldtuntud ja nn inimkonna ühisvaraks saanud faktid ja seisukohad, millele pole vaja viidata. Üldteada faktide hulka loetakse laialt tuntud ajaloolised sündmused ja ajaloolised või tänapäevased isikud, geograafilised faktid, matemaatilised tõed jms. Selliste väidete piir pole kahjuks kuigi selge. Üldiselt saab öelda, et üldtuntud faktid on esitatud teatmeteostes ja õpikutes ilma viideteta algallikatele. Põhimõtteks võiks võtta: kahtluse korral on alati kindlam viidata.
Veidi keerukam on lugu iseenda varem avaldatud tööde varjatud kasutamisega. Kõik pole ühel meelel selles, kas enda varasema töö konkreetsete mõtete või tekstiosade kasutamine ilma eraldi märketa kuulub plagiaadi alla või mitte. Kindlasti tuleks aga osutada joone all või sissejuhatuses oma tööle, millele toetutakse (käesolev artikkel toetub…).
Allikad:
Tiit Hennoste. (2014). Loomevargus. OMA KEEL 2/2014 http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2014_2/OK_2014-2_10.pdf
MERLE PINTSON. TSITEERIMINE JA REFEREERIMINE. PÕLVA ÜHISGÜMNAASIUM. http://koolitaja.eenet.ee:57219/Waramu3Web/downloader?resourceId=1-dcc3d499-62c8-4855-83bc-4387eb35a58b&attachmentId=5835
Plagiaat tuleb ladinakeelsest sõnast plagiarus (’inimeseröövija, piinaja, rõhuja’) ja eesti keeles on tal väga hea ja täpne vaste – loomevargus. Plagiaat on teisele autorile või allikale kuuluvate mõtete, ideede või tekstiosade esitamine oma nime all, ilma originaali autorile ja allikale viitamata või autorsust muul viisil osutamata (vt https://et.wikipedia.org/wiki/Plagiaat).
Plagiaat ei ole ainult kirjaliku teksti nähtus. Sama käib ka suuliste ettekannete, loengumaterjalide jms kohta. Ja plagiaat ei ole ainult sõnalise teksti nähtus. Sama kehtib ka fotode, graa” kute, tabelite, arvandmete, veebilehekülgede jms materjali kohta.
Kõige ilmsemad plagiaadijuhtumid on seotud viitamata allikate kasutamisega.
Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, tsitaadid, valemid, arvulised andmed ja pildimaterjal tuleb viidata. Üldtuntud seisukohtadele ei viidata. Vältida tuleb viitamist tööle teise autori teose kaudu.
Ka enda varasemate tööde kasutamisel tuleb neile viidata, kas siis otseselt tekstis või kokkuvõtlikult sissejuhatuses. Näiteks. Minu käesolev uurimistöö on loovtöö edasiarenduseks. Loovtööst kasutan järgmiseid peatükke…
Viitamise korral võib esineda samuti mitmeid plagiaadina käsitletavaid juhtumeid:
Oluline on see, kui suur on plagieeritud osa. Tihti mõõdetakse plagiaatsust
sõnade või ridade arvuga või protsendiga kogu tööst. Väike eksimus on see, kui on varastatud mõni lause. Aga suur rikkumine on see, kui varastatakse terve lõik või mitu lõiku. Eriti ränk plagiaat on see, kui töö koosnebki varastatud lõikudest, mis kirjutaja on mõne oma lausega kokku traageldanud.
Oluline on ka see, mida on varastatud. Pisike eksimus on see, kui keegi varastab midagi oma töö referatiivsesse ülevaatesse. Suur süütegu on see, kui inimene varastab oma töö põhiväite või järeldused ehk esitab enda loodud uue materjalina teiste tulemusi.
Loomevargus ehk plagiaat http://humanitaarteadused.ut.ee/et/loomevargus
Plagiaadivormid (Tartu Ülikool)
